Atlantis, mitmest liigist peoloomade kogunemispaik, külitas Emajõe kaldal nagu valgest marmorist kalju. Selle sisse oli uuristatud hulk koopaid ja käike, mis lõbujanustele varju pakkusid. Ei Zavood, Maasikas, Tallinn ega Illukas sisaldanud ühel ruutmeetril nii palju LGBT-harusid kui patust paks Atlantis. Kui vanajumala silmad oleksid sinna ulatunud, kupatanuks ta selle valju kõuemürina saatel tagasi jõepõhja, kust see kunagi ennemuistsel a’al oli kerkinud. Kuid jumalal oli muudki tegemist, ta lasi paganarahval rahus ja lärmis omaette olla, lustida ja laaberdada viimsepäeva karge koidikuni.
Asukoht teoses
lk 119
