Mina leppisin Tartuga, selle akadeemiliselt tolmunud väikelinnaga, mis pealinnast – tegelikult ei nimeta me Tallinna kunagi pealinnaks, vaid lihtsalt linnaks, andes mõista, et teisi linnaväärilisi asustatud punkte Eestis polegi –, ühesõnaga, mis linnast vaadates tundus vaid kindlasse vormi valatud kuiva keeksina.
Ometi äratas Tartu meenutamine magusat nostalgiatunnet ka nendes tuhandetes kunagistes teklikandjates, kes on sisemaisele tuulevaikusele eelistanud mereäärset avatust. Peaaegu kõik, mida üks arstiks õppinud inimene on elus esimest korda teinud, on ta teinud selles laisalt loivavas ülikoolilinnas, kuhu tagasi pöördumine tähendab ajateljel vastassuunas liikumist. Ma oletan, et just seetõttu, et Tartu nii domineerivalt heiastub mälestustes, on tema külge raske pookida tulevikuvisioone.
Asukoht teoses
lk 160
