Lund oli hakanud sadama, kui me Volga ees kallistasime ja hüvasti jätsime. Ma ei teadnud päriselt, kuhu järgmiseks minna, uitasin sihitult mööda tänavaid, kuni jõudsin Raekoja platsile suudlevate tudengitega purskkaevu juurde. Skulptuur mõjus lumesajus natuke naljakalt ja oli samas ikkagi väga armas. Valgest lumest moodustus tudengite pea kohal olevale vihmavarjule kohev müts, aga nemad muudkui suudlesid ja suudlesid. Tüdruku säär oli õhku kerkinud ja pikk pats rippus seljal.
Asukoht teoses
lk 182
