Ent selle haiku panen ma kirja:
Sünnist surmani
vaadatud tolmu tantsu
päikesekiirtes
Panen selle kirja sellepärast, et tabasin ära, kust ta tuli. 1927. või 1928. aasta Tartust, Karlova (Kalevi) tänavalt, Kripsoni maja trepikojast.
/---/
Ent ma mäletan väga selgesti end istumas trepiastmel: koda oli hämar ja läbi klaasaknaga ukse langes sellesse triip päikesepaistet. Ja ma mäletan maja, kus me elasime mu kadunud ema andmeil nimelt noil aastail.
/---/
See on mu varaseim mälestus ja see on jäänud lahutamatuks mu kodulinnavisioonist. Juba üksinda selle pärast ei saa mul eales olla ühtki teist kodulinna.
Muidugi tähendab Tartu mulle tuhandeid mälestusi. Ent kõige tähtsamad nende hulgast on need, mis üheski teises linnas poleks olnud mõeldavadki. Ja need algavad sellesama väga konkreetse trepikojaga, kust täna millegipärast tuli see haiku.
Asukoht teoses
lk 178–179
