Jumalatosin. Jutt on vaikne...

Jutt on vaikne, aga vahel ei puudu selles lõbusamaidki noote, kasvõi siis, kui vaadatakse punnpõskseid mehepäid muistse krateeri kipsjäljendil või delfiini seljas vallatlevaid eerosekesi ("Kas delfiinid tüdrukuid ka sõidutavad?"). Ikka ja jälle silmatakse kujude sekka ka maalitud seina – niisugustes tubades "nad" ju elasid!
/---/
Ja isa, kelle peast libiseb korraga läbi terve assotsiatsioonide ahelik, üks targem kui teine, teine rumalam kui esimene, võtab tütrekese käekõrvale, viib ta vaikselt välja muuseumi uksest, läbi ülikooli peahoone auväärsete koridoride; väljas on aga suvi, päike paistab ja murulapilt kuue kreekaliku samba eest leitakse lepatriinu.

Teosest
lk 26–27