Vabanemine. Tartus polnud veel...

Tartus polnud veel eriti palju rahvast, aga terve rida käitisi ja asutusi töötas juba. Polnud autotransporti, matustele tulid maamehed oma hobuste ja vankritega, mis täis rohelisi kuuseoksi. Neil vankritel veetigi puusärgid leinarongis Raadile.

Matuste päeval oli külm, selge ilm. Mõned üksikud lumekübemed hõljusid tuulehoogudes, mis keerutasid tänavailt üles kuiva tolmu. Pikkamisi hakkas leinarong liikuma – hobusemehed, neid oli mitukümmend, igal vankril kolm puusärki. Hukatute omaksed krüsanteemide ja kuuseoksakimpudega... Pärjakandjad... Tööstuste ja asutuste delegatsioonid... Sõjaväelased...

Raadi parki voolas murruna kokku nii maa- kui linnarahvast. Tiigi ääres vastu Eesti Rahva Muuseumi varemeid oli valmis kaevatud kolm suurt ühishauda. Punaarmeelaste kirstud sängitati ühte hauda, fašismi terroriohvrite omad kahte tiigipoolsesse.

Inimhulk palistas lahtiste kääbaste järske kaldaid ja seisis mullakünkail. Kuni puusärke hauda kanti, mängis orkester leinamarssi, ja eemalt vaadates näis, et inimesed lehvitasid lahkunuile järele. Kõikjal piki külmunud mulla kuhelikke aina tõusid ja vajusid valged taskurätikud. See oli tumma valu pilt. Lähemale astudes mõistsid: nad siiski ei lehvitanud, vaid pühkisid pisaraid... Kõlasid tulised patriootilised järelhüüded, kõlasid vanad revolutsioonilised laulud, kõlas ka koraal ja seejärel viimse auavaldusena – kogupaugud.

Matus kujunes võimsaks fašismivastaseks massimeeleavalduseks ja rahvaste sõpruse demonstratsiooniks.
Teosest
lk 90