Teelahkmel. Väljas oli mõnus...

Väljas oli mõnus septembriilm. Päike valgustas maju, autosid ja inimeste nägusid eredalt nagu suvepäeval. Õunap läks Toomele, vaatas kolletama löönud vahtraid ja jalutas siis ringiga mööda Vallikraavi tänavat alla. Kõikjal linnas puutus talle silma üliõpilasi. Alleed, pingid, platsid olid nagu nende päralt. Ka ülikooli raamatukogu uksest vooris neid sisse-välja. Sel hetkel Õunap häbenes noori, kes käitusid nagu usinad sipelgad. Ta oleks tahtnud viibida väljaspool Tartut. Pikemalt mõtlemata istus ta taksiautosse ja sõitis – Kvistentali. See oli restoran Emajõe kaldal, põlispuudega ümbritsetud vanas aias. Siia sõitis sagedasti üliõpilaste ladvakiht, kes enamasti olid korporatsioonide liikmed. Kuid jõge mööda sõudsid siia vahel ka „metsikud“ üliõpilased, kes ei kuulunud ühtegi õilsasse intiimorganisatsiooni. Need olid Õunapile täna kaastunde objektideks, sest neil puudusid vastavad maneerid ja olek, mis õigustaks restoranis lõbutsemist. Tulid kambas, jõid pärnade all limonaadi ja sõudsid jälle tagasi oma tütarlastega, kelle pruuniks põlenud näod vaatasid odava bareti alt nii uhkelt ja iseteadvalt. Jah, kuid mis aitab see iseteadvus? Lõpetad ülikooli ja lähed tagasi oma isatallu sõnnikut tõstma, vabrikusse streike korraldama või parimal juhul – saad kooliõpetajaks. Aga teiste päralt on raha ja au ja juhtivad positsioonid vabariigis… Õunap oli otsustanud end mitte eraldada seltskonna kõrgemaist kihtidest. Nendega tuleb osata läbi käia, neile tuleb osata oma nõudmisi esitada. Alles siis võib ta tõeliselt kasulik olla nendele seal allpool, kes ilma tema abita elus edasi ei saa…

Nüüdki istus Õunap paar tundi restorani aias võhivõõraste korporantide juures õllelauas ja vaidles nendega eestluse olemuse üle. See oli viimasel ajal jälle moodi läinud kõneaine. Räägiti ägedalt, karjudes ja kätega vehkides. Ühed, kes pidasid eestlasi talupojarahvaks – pastlakandjaiks, soovitasid ausse tõsta kõiki vanu traditsioone, muistne riietus kaasa arvatud. „Pastlad jalga ja puupöörad kuue ette!“ käratsesid nad. Teised aga jutlustasid eestlaste europaseerimist, korrates „Noor-Eesti“ loosungit: „Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!“ Õunapi jaoks olid need vaidlused igavad ning ajast ja arust.

Teosest
lk 36–37