„Kutt oli 1960. aastate Tartus muidugi legendaarne kuju. Kui peaksin ühe sõnaga ütlema, siis võitleja,“ juhatas Kivine teeotsa kätte.
/---/
„Kui Kutt ka elumere lainetes suples, siis tuleb mõista, millal ja mis oludes see kõik toimus. Oli sügav Vene aeg koos tolleaegsete tavadega. Bürokraatia Kutile ei istunud. Ta oli väga hea inimene, elult vatti saanud küll, sest oli isata kasvanud.“
Põldsam toob Auna ja enda ulaelu meenutamiseks esile loo. „Meie kraesse läks teiste pattegi. Kord Volga ees hakkas üks praegune nimekas teadusemees end lahti riietama. Viisime Kutiga ta minema. Järgmisel päeval kutsus üks linnajuht, Heino Sisask, meid raekotta vaibale. „Mida te seal jälle tegite?““ meenutas Põldsam.
Asukoht teoses
lk 123–124
