Kolmandaks ei meeldi mulle sugugi too buršivaim Tartu üliõpilaskonnas. See on aegunud saksa pärand, mida seal hoolsasti edasi kultiveeritakse. Keskkoolis käies nägin seda mitme aasta jooksul Tartus. Nägin, kuidas õppimise asemel aina prassitakse ja pummeldatakse, ja mis kõige hullem, meie mehed ahvivad seda südilt sakstele järele. Mõisnike pojad võivad endile logelemist lubada, sest nende isad on rikkad, aga kui eesti poisid raiskavad oma vanemate vaevaga kogutud kopikaid ka sellistele lollustele, siis on see mulle sedavõrd vastumeelt, et ma ei tahagi Tartu ülikoolis olla…
Vastu oma tahtmist olin jällegi selle küsimuse selgitamisel ägestunud ja söömise pooleli jätnud. Pererahvas kuulas vaikides ja keegi ei hakanud mulle vastu vaidlema. Majas oldi vist minuga selles ühisel arvamisel. Alles mõne hetke pärast ütles jälle Alma:
- Jaan, sul on õigus, mina kogesin sedasama ka Tartus.
- Ega’s kõik Tartu poisid ometi logele, küllap seal on õppijaid ka, lausus isa.
- Kindlasti, aga ma räägin sellest, mis seal domineerib.
- Eks muudes ülikoolides logelda ja pummeldata ka, arvas vanem õde.
- Noh, võiksin kinnitada, et Peterburis olles pole ma sellist buršielu üldsegi näinud… eks venelased pummelda ka, ja mõnikord hulleminigi, aga mitte niimoodi organiseeritult, Tartu organisatsioonides ju õpetatakse aina joomist…
Asukoht teoses
lk 93–94
