Tartus ma pole elanud, aga sealt mäletan mõndagi. Ei, ei maksa surnuks remonditud Wernerit vanaga võrrelda, sellega, kus Paul Ariste mulle, Tallinna Polütehnilisest Instituudist Tartu Riiklikku Ülikooli üle tulla tahtvale, kuumal suvel õppejõudude uste taga visiite manguvale ja puuduvaid eksameid ning arvestusi teha tahtvale noorsandile õpetas soome-ugri koorekohvi joomise vigurit.
Läinud, kadunud, põrguhauda aetud kõik see au ja hiilgus.
Et kultuuritraditsioonidega maa või? Nalja teete!
Asukoht teoses
lk 169
