Siinkohal meenub üks talveõhtu Tartus, kui kõht oli kohutavalt tühi, aga raha oli ainult neli kopikat. Läksin ülikooli sööklasse, ostsin selle raha eest klaasi piima ja kugistasin kõrvale toorkapsasalatit ja leiba, mida jagati tasuta. Ometi lahkusin sööklast näljasena. Tänaval sadas lörtsi, lõõtsus vinge tuul ja ajalehe Edasi täissöönud kojamees lõi mind jalaga, kui tahtsin toimetusse külmetavaid käsi soojendama minna. Ja Edasi toimetaja sm Kadastik ässitas koerad kallale. Puhkesin nutma ja pisarad jäätusid mu palgel!
Tundsin, et võiksin surra sel talveõhtul seal Tartus.
Asukoht teoses
lk 46
