Niisuguste kavatsustega peas läksin järgmisel (20. dets.) hommikul jälle võõrastemajas „Bellevue“ asuvasse sõjaväestaapi, et seisukorra kohta seletust pärida, kuid ei leidnud enam kedagi eest. Esimesel silmapilgul oletasin, et sõjaväe juhatus linnast juba on lahkunud. Järelepärimiste peale sain lõpuks teada, et brigaadistaap ikka veel linnas asub ja Aia tänavasse ülikooli uude hoonesse üle viidud, kus ruumid sakslaste äraminekul vabanesid. /---/
Kolm tundi hiljem, kella nelja ümber p.l. algas 2. rügemendi Tartus olevates kompaniides käärimine ladude rüüstamise kasuks. Brigaadistaap ühes brigaadiülemaga lahkusid linnast kella viie ümber samal päeval. Öösel lahkusid järelejäänud ülemused. Linn jäi kaheks päevaks ilma ühegi võimuta, sest rüüstavad sõdurid ei mõtelnudki mingit võimu haarata, vaid tahtsid ainult soomust teha. Ei olnudki mõtet täis ladusid vaenlasele jätta. Ametiühingud võtsid minu mälestuse järgi korrapidamise linnas kuni enamlaste tulekuni enda peale.
Asukoht teoses
lk 324–325
