Vihma oli sadama hakanud, ümbrus mattus nagu halli vinasse. See muutis kõik ebamääraseks, laialivalguvaks. Vanad puumajad kõnniteede kõrval aurasid leigest rõskusest, sest ilm püsis ka praegu soe. Nähtamatutel traatidel hõljuvate elektrilampide poole vaadates võis selgesti seletada seda tihedat võrgustikku, mille moodustasid tuulest längu puhutud piisad, just nagu oleks läbi tumeda maiöö-õhu tõmmatud imepeen niidistik. Ümmaratest munakividest tänavasillutis läikis süsimustana, meenutades kuidagi kaudselt sula tõrva, soojusest veel auravat, pikkamisi laialivalguvat.
Esmalt oli Joe Neegos kavatsenud kohale sõita autoga, otsustas aga kohe ümber ja läks jalgsi. Ning nüüd oli ta selle üle väga rõõmus: tõesti – ta sai end tublisti karastada. Vihm lõi otse näkku, tegi meele heaks, jooksis mööda põski ja lõuga alla, ulatus pikkade niredena krae vahelegi.
Asukoht teoses
lk 229
