Kui kaua kestis see mõrv? Ma ei tea, mulle näib vaid, et selle lõpulejõudmiseni kulus terve igavik. Hallis elutud kogud langesid lumme, kukkusid risti üksteisest üle, tõusid siin-seal veel kord istukile, kukkusid uuesti. Need, keda kohe ei tabatud, kisendasid sõnatult ja loomalikult-mõttetult, tahtsid ühegi sihita kuhugi joosta, ja siis... kütiti neid lihtsalt ükshaaval. Mingi hirmsa asjalikkusega kerkisid püssiotsad, pöördusid silmapilgu jooksul ühes suunas põgeneda-kavatsejaga ja tulistasid siis ühegi halastuseta. Ja kahel korral tarvitas pisut lihavusele kalduv valgevereline sõdur oma hiigelnoa-taolist tääkigi: ta lõi pikkamisi, täpselt, ta peaaegu rohkem torkas kui lõi. Ja kui ta oli veendunud, et ta on oma ülesande tänaseks täitnud, võttis ta sinelitaskust tumeda villase lapi, et pühkida sellega ettevaatlikult üle hõbedaselt läikiva täägitera.
Siis on see möödas, siis on see tehtud. Kuulipildurid tõstavad oma tapamasinad jalgadelt maha, igaüks võtab oma osa, nad vahetavad paar juhuslikku sõnagi ja astuvad tagasi kaaslaste sekka. Härra leitnant, saadetud kahest allohvitserist, jalutab laipadelademe keskel edasi-tagasi, viipab ühele või teisele sõdurile kutsuvalt käega, seisab juures, kuni too oma armulasuga valmis saab. Ta on oma ülesannete täitmisel pedantselt hoolikas, ja vaevalt märkab ta kuski mõnd abitult liikuvat kätt või jalga, kui ta juba tapja kohale saadab. Viimaks on kõik lõplikult vait jäänud. Ta tuleb tagasi kõnnitee äärde ja puhastab hanges jalgu.
Asukoht teoses
