Siimoni mõttelõng katkes hetkeks, ja kui ta nüüd ringi vaatas, märkas ta imestades, et ta oli jõudnud Kivisillale. Ta peatus, toetus vastu higistavat kaitsemüüri. Kõrgete kaldajärsakute vahel looklev Emajõgi auras. Ilm oli juba täiesti valgeks muutunud – karske ja puhas päeva algus, mil näib meeldivana isegi kõva asfaltsillutis jalge all. Punane koidukuma ulatus peaaegu poole taevani. Majad ta ees ja selja taga vaikisid süngetena ja ta pidi korraga kujutlema, nagu haistaks ta selgesti nende läpatavalt-sooja lõhna. Üks kala lõi paksude sillakaarte vahel sulpsu, tekitades tillukesi ringlaineid, mis virvendasid läbi udukiudude.
Asukoht teoses
lk 84
