Uus inimene. Siimon ei vastanud...

Siimon ei vastanud jälle. Hambaid ikka risti hoides käändus ta mööda tühja peatänavat pahemale, käis ikka väga kiiresti, vehkis jalutuskepiga, mille tömp ots paiskas õhku suuri poripritsmeid. Vihmasadu jäi pisut vähemaks, kuid muutus seda jämedamaks. Tuul hakkas tõusma. Omnibussid, sõitjaid täis kiilutud ja puised-rasked, kihutasid mööda märga sillutist üles jaama poole ja sealt tagasi. Ikka mustendasid kõikjal väravatühemetes tihedasti kokkukobardunud inimestesalgad, kes jälgisid neid ajaviiteks. Ja viimaks tajus Siimon ka ise nii enda kui oma tüütava kaaslase sügavat naeruväärsust: vihmaveest raskete kübarate ja mantlitega meestepaar, üks pikakasvuline ja vihaselt vimma tõmbunud kuri lind, teine aga madal ja pehme nagu liiga ruttu täis kasvanud sõnnikuseen.
Asukoht teoses
lk 13