Ja siis algas jälle üks neid sihituid hulkumisi tänavast tänavasse, üks neid tõttamisi, mille mõttetusest oli ta ise kogu aeg väga teadlik. Ta kõndis, kõndis, ja öine ümbrus oleks temaga nagu pidevalt kaasa kõndinud: samad vitriinid kokkukuhjatud kaubaartiklitega, samad vilkuvad reklaamtuled, samad rohekaskollased gaasilaternad, samad aknaluugid südamekujuliste vaateavadega. Ja sama tuul, ja sama libedus kingade all, ja sama udu, ja samad vihmapiisad, ja samad äkilised iilingud nähtamatute katuste kohal – huuhh... huhuuhhh! Kuskil hämusel jõekaldal peatas teda eetri järele lõhnav hulkur, kergitas üliviisakalt auklikku kõvakübarat ja küsis raha, et jätkata oma lõbukesi. Kuskil väravatüheme kohal palus talt tuld sinakashall hiigelpolitseinik, kelle ootamatu ilmumine kohutas teda kangesti. Ja kuskil soojana tunduvat valgust hõõguva kõrtsisildi all astus ta juurde silmi välgutav noor libu, riivas teda küljega ja kutsus endaga kaasa: „Noorhärra... te ei kahetse... Noorhärra... te külastate mind varsti jälle!”
Asukoht teoses
lk 345
