Oli vaikne ning ilus õhtupoolik. Park kõnnitee kõrval muutus madalale kalduvas maipäikeses järjest tumedamaks, rasked pikad varjud langesid üle rohu, tihedalt asuvad tüved näisid eemalt tumeda sammastemetsana. Valgus oli kõikjal nagu imepeenikeseks võrguks hajunud, meenutades vanade pärnade, vahtrate ning tammede vahel tillukesi läikivaid lombikesi, hallil tänavasillutisel aga ühtlaselt voolavat laia jõge. Kuigi kõrvetav põud oli lõppenud möödunud ööl kestva ning kosutava vihmasajuga, tundus õhus siiski veel rohkesti seda varast kuiva kuumust, mis oli takistanud seni isegi pungade puhkemist. Ja ühes vanade puumajade teravalt lõhnava leitsakuga pani see Siimoni juba varsti tervest kehast higistama.
Asukoht teoses
