Pojad. Mida lähemale Faabian...

Mida lähemale Faabian Soo südalinnale jõudis, seda suuremates salkades hakkas talle vastu juhtuma lõbusaid inimesi. Need näisid kõik millegi üle sügavat rõõmu tundvat... mille üle, mille üle, saadan neid söögu?! Paljud vadistavad hääled hüppasid tast üle ja mööda; paljud jalutajad tõukasid teda hoolimatult; elektrituledes sätendavad silmad kohtasid ta pilku. Ta sammus edasi kõigest sellest välja tegemata, – kellelegi teed andmata, kellegi eest kõrvale astumata. Muidugi, see ei lähe talle korda, tal pole sellega tegemist! mõtles ta järjest tigedamaks muutudes.

Alles siis, kui raekoja torni valgustatud esikülg ta ette kerkis, tasandas Faabian Soo sammu. Ja veel ivake hiljem, suurte vaateakende värvilistest tuledest säravale tänavanurgale jõudnud, vaatas ta esmakordselt veidi teravamalt ringi, nagu midagi äkki meenutades või kedagi otsides.