Siis seletas ta otse enda ees pimeduses määratu kõrgeid, kohutavalt nurgelisi musti mügarikke: siit algas Õhkamisallee oma vanade hõbepajudega; ja ilma et tal oleks olnud jälle ühtki lähemat kavatsust, hakkas ta seda mööda kärmesti edasi minema, pahemale, ikka pahemale.
Ta jõudis varsti ülal nõlvakul asuvasse Tähtvere parki ja hakkas sellest läbi minema, lüües end aeg-ajalt vastu puutüvesid, mida ta pimeduses ei märganud. Tuulehood olid siin veelgi vägevamad. Sihvakad kased valendasid ja näisid mingisuguste salapäraste teetähistena. Linna lähedus muutus aina tunduvamaks. Äkki tungis otse ta ees midagi jõulist ning hoolimatut vastu mustjashalli taevast: katoliku kiriku sihvakas, teravate joontega torn.
Asukoht teoses
lk 320
