Peale töötundide lõppu käis ta kõrtsis einestamas. Sealt läks ta Vabadusalleele ja istus päikese käes asuvale pingile, näoga vastu jõge. Kallas kubises uudishimulikest, kes silmitsesid nagu midagi oodates kahe silla vahele kogunevat jääsuppi; kõigi näod olid üpris rõõmsad, poisid ja tüdrukud vahetasid kevadisi pilke, valmis jooksujalu järgnema verehäälele. Lapsed kilkasid, lasksid esimestest sadudest libedaks pestud jääkolakal liugu, kõvakübarates isandad tonkisid kepiotsaga kruusa, surudes sellesse loendamatuid ümmargusi jäljekesi, mis täitusid pikkamisi porisegase veega. Hall veoauto sõitis läbi Kivisilla kitsaste kaarte alt, neid peaaegu riivates. Ja ikka kuumutas ere märtsipäike linnamajade kaldkatuseid, nõnda et sealt langes sula lund suurtes rasketes lahmakates, sundides kõndijaid kartlikult kõrvale hüppama.
Asukoht teoses
lk 146
