Metsalise rada. Nad läksid mööda...

Nad läksid mööda kallakut mäenõlva alla, pöördusid pahemale, heitsid pilgu Tillemanni kellale, nägid, et see oli juba kaheksa läbi. Kõik, mida nende silmad seletama ulatusid, oli kuidagi eriline, viirastuslik. Ümberringi helevalge lumi, pahemal ja paremal rõõmsalt valgustatud aknad, kõrged majamürakad keldrikorrast katuseni täis otsekui pehmet hõõgumist, õhk aga nii puhas ja karge, nagu võiks ta maha pesta kogu nahale kleepunud higi ja mustuse. Voorimehed sõitsid oma seisukohtadele: tsill-tsill-tsill! helisesid aisakellad. Ja teeristil seisev kordnik, kes polnud viitsinud endalt suuri lumelahmakaid maha raputada, oli oma paksus kasukas nagu hiiglane-jõulumees, – sõbralikult aeglane, heatahtlikult järele vahtiv.

Teosest