Kolm aumeest. Kui uulitsad juba...

Kui uulitsad juba üsna kõverateks ja kitsasteks muutusid, käändusid nad jälle paremale. Siin polnud näha enam midagi peale uduse pimeduse, mis paistis tasa lainetavat, peale madalate hooviväravate, mille varjust vuhises aegajalt esile valje tuulepuhanguid, peale luugipragudest vilkuvate kitsaste valgusribade. Ainult kuskil väga kaugel, nagu määratu pika ja kitsa toru teises otsas, vilkus rohekas tulekuma. Majad, millest neil tuli mööduda, lõhnasid kuidagi mõrult, otsekui väsinud hobuste higi järele.