Hõbesüdamete ordu. Ta nõjatus parema...

Ta nõjatus parema õlaga vastu raamiveert ja vaatas uulitsale. See jooksis kõrgete majade vahel edasi sirgena la laiana nagu sügav kraav. Nurkade tagant esile kargavad autod tuututasid, habetunud voorimehed sõidutasid pakse isandaid, jalakäijad paistsid ülalt vaadatuna liiga ruttavad, pead õlgade vahele tõmmatud.
/---/
Porine lumi, mis kattis kivisillutist ja asfaldist kõnniteid, oli libedaks tallatud loendamatutest astuvatest jalgadest ja auklikuks kulutatud rohkearvuliste sõidukite kummiratastest.

Kui ta pilgu otse enda ette tõstis, nägi ta madalate puumajade rägastikku, mis paistis kahe kõrgema kiviehitise vahelt nagu hall, nukker maal, tagaseinaks tõusev mäenõlv raagus puudega, ülemiseks raamiks talvetaevas oma laisalt venivate pilvedega ja pahemalt ning paremalt piiratud kahe püstloodis tõusva tulekahjumüüriga. Siin-seal suitses mõni korsten, paisates rõskesse õhku vesihalle spiraale, mis pikkamisi hajusid. Ning paiguti ta silm ulatus kandiliste, tibatillukeste hoovidenigi, mida lõikasid ristirästi asetatud pesunöörid kuiva aluspesuga, tumedate öötekkidega, mida perenaised või teenijatüdrukud virgasti kloppisid, ja värviliste, ripnevate hommikukleitidega, mis hõljusid tasases tuules nagu hiigelsuured, kandilised õied.
Teosest
lk 155–156