„Roomlased” ehk kohtumine sillal. Korraga kerkis ta...

Korraga kerkis ta ette avarate ning tuuliste tänavate rägastik; inetud, alati suitsu ja sibula järele lõhnavad hooneterühmad; kõrged viltuvajunud hooviväravad, mille ees seisis või istus alati mõni tegevuseta vanainimene, et püüda nii hädavajalikuks muutunud jutlemiseks juhuslikult mööduvaid tuttavaid; tühjad ehitusplatsid; tagaõued kindlas järjekorras asetsevate kõrvalhoonetega: pesuköök, kuur küttepuude tarvis, sealaut, käimla üsna peenramaa nurga juures. Ja kui kulunud puuastmetest üles minna, tuleb kõigepealt poolpime vöörus, millest viib trepp pööningule ja uks kööki, mida pooleni täitva pruuni pliidi nurga juurest pääseb edasi kohe tagumistesse ruumidesse – ühte või kahte madalväiksesse tuppa, kus surevad vanad ja sigitatakse noori...