Päev pole öö ei ole. Läga ja loppa...

Läga ja loppa pritsib busside rataste alt kahele poole. Ma jõuan poodi hüpata sekund enne, kui massiivne plärakas mu selja taga uksele lajatab. Pisike ruum on maast laeni koltunud raamatuid täis, suur tänavapoolne aken leti taga on läbipaistmatult sitane ja selle ees sahmerdab lokkis peaga pisike müüjamutt. Komisjonitoa uks on lahti, seal on saba, vähemalt kaks inimest ja tolm ja hapu pohmellihais.
Teosest