Päev pole öö ei ole. Kui ma number...

Kui ma number 1 bussist turu vastas Mööblimaja ees välja astun, tatsab Mari mulle järgi ja kireb:
– Kikkerikiiii! Kikkerikiiii! Noor poiskene, tule siia, Mari katsub järele, kas sa ikka oled poiskene!
/---/
Mari on ebamäärases vanuses tekkidesse mähitud pamp, kes sõidab hommikust õhtuni linnabussides ja räägib ja kireb vahetpidamata. Kui ta pole bussis, siis räägib ta õues puudega ja laternapostidega või karjub keset tänavat, pampe hoidvad käed üles tõstetud. Kes ta on, ei tea keegi. Kus ta öösiti on, ei tea keegi.

Järsku on Mari mu ees. Sõgedad, hägused silmad põlevad paakunud näos. Ta puurib pika kollase küünega sõrme mu mantlisse ja sisistab:
– Mis sa tegid noore tüdrukuga? Mis?
Põrkan ta eest kõrvale ja ta röögib mulle täiest kõrist järele:
– Kas tuleb surm? Kikkerikiiii!
Teosest
lk 106–107