Päev pole öö ei ole. Kui ma mööda...

Kui ma mööda pimedat Rüütli tänavat Raekoja platsile jõuan, siis näen mingit seltskonda inimesi seismas selle uue panga juures, keegi näitab näpuga ukse poole, ärev sumin.
/---/
Panga ukse küljes on verine... Mis asi? Kana..., ei kukepea, lott, hari, punane kael nüsitud, silmad koljust välja tungimas, kogu uks on verega koos.
/---/
Kui raagus on puud, kui ere on päike, kui märg ja libe on jõeäärne park ühikate kõrval. Ja jalad on nii pehmed ja keel ja pea ja mõtted voolavad minust üle, kui ma kaarsilla poole libisen, mööda Kaunasest. Vaiksed, tuhmid inimesed, näod pikast sügisest ja vaesusest hallid, tulevad mulle vastu.
Teosest
lk 172–173