Otsekui hirv kisendab... Tuli enamlaste talv...

Tuli enamlaste talv Tartus. Vist oli vana aasta õhtu – Peetri kirikus peeti miitingut. Astusin sisse, et „ajaloolist silmapilku“ vaadata. Sel ajal tuli rätti peas kanda, see avaldas vähem tähelepanu kui buržuilik kübar. Punased kangad olid kantslist ja kooridelt langetatud. Parajasti heideti ühte niisugust oreli koorilt, kui ta mähkis enesesse äsja kirikusse astunud eidekese. See vehkis selles punases mähkmes ja hüüdis suure häälega: „Issa pojuke, püha vaimuke!“ Altar oli punane. Kantslisse astus mees, läkiläki peas, ja ütles: „Ma näen siin mehi, kes on palja päi, ei seda ole rahvamajas vaja!“ Ainult mõni üksik mees torkas mütsi pähe. Aga vist vaatasin ma liiga põnevalt. Naised mu ümber hakkasid üksteisele küünarnukiga müksama ja mu poole vaatama. Asja lihtsustamiseks tulin ära.
Teosest