Istusin ka siurulaste killas „Werneris“. Kõige lähemalt tundsin Henrik Visnapuud ja Friedebert Tuglast. Palju vähem tundsin August Gailitit. See pikk mees käis sammu ja pilguga, nagu oleneks just tema tujust, kunas temal passib maailma rumalust, tigedust ja naeruväärsust oma kepi otsaga segada, nii – hetkeks, naljaviluks, et kuulata selle sisinat... Küll aga ütleb ta lähem sõber Visna, et see üleolev naer, mis läbistas vahel kohviku, oli vaid pantser, millega ta oma meelte õrnust ja tunnete häbelikkust varjas.
Asukoht teoses
lk 90
