Supilinna võlu ja valu. Aga Supilinna vaikuses...

Aga Supilinna vaikuses kõndides, jõel loojanguid vaadates, suvisel varahommikul koidu saabumisele kaasa elades, pea pööritades vahtralõhnast või talvehommiku härmatise ilust juba vananeval alleel, võimsa kase hiirekõrvu, sügavrohelist ja kuldkollast nautides, jäämineku ühemõttelisusest mediteerides tead kindlalt, et Supilinn on igast teisest linnast inimsõbralikum seni, kuni siin kahejalgne looduse kroon veel kuulub loodusega ühte, tundmata ülbust, põlgust, hoolimatust eilse või homse suhtes.
Teosest