Ükskord istus keegi ea poolest juba pigem ätt kui lihtsalt vana mees meie köögis, õllekopsik käes, ja kirus ning sajatas punaste mõrtsukate veretööd.
Lugu juhtunud neljakümne esimesel aastal kusagil Tartu vanglas. Ta kirjeldas, kuidas kõik need laibad, naised ja lapsed ka, sealt NKVD keldrist välja toodi. Vanaema kuulas ja muudkui ohkis „jummal küll!“ ja „oh sa taivane isä!“, ehkki üheksateistkümnendal sajandil sündinud inimesel, kes elas kõik need hullud ajad täiskasvanud ja teadliku inimesena üle, polnud seal midagi ohkida ega imestada.
Asukoht teoses
lk 244
