Daamide valik. Pöördusin Toomele, et...

Pöördusin Toomele, et pisut värsket õhku hingata ja silmitseda linna panoraami. Minu kodulinn on aastate jooksul tublisti kasvanud. Isa noorpõlves olid linna piiriks Maarjamõisa vanad haiglahooned ja Annelinna kohal laius Emajõe luht. See on kaasa toonud ka suurlinlikud pahed – enam ei viitsita kaht peatustki jala käia, vaid oodatakse bussi. Minul seda muret polnud, Supilinna oli vaevalt viie minuti tee. Koju minna ma veel ei tahtnud. Möödusin uuest anatoomikumist (nimetus u u s püsib visalt, kuigi hoone seisab siin arhitekt Guleke armust juba möödunud sajandist) ja tegin tiiru Kassitoomel. Lapsepõlves käisin siin kelgutamas. Isa rääkis kord, kuidas nad tõukekelguga piki Komsomoli tänavat alla sõitsid. Tänapäeva liikluse juures on see vaevalt enam võimalik. Kõik muutub ja üsnagi ruttu. Ainult Supilinn on säilitanud vana ilme, jäädes üheks Tartu vaiksemaks linnajaoks. Ja minu jaoks oli siin kõik omane ja kodune. Ennesõjaaegne munakivisillutis. Vanad puumajad. Ka ajalehekiosk seisis endisel kohal, kuigi kiosköör oli teine.
Teosest
lk 112–113