Mõne aastaga oli Karli ümber tekkinud tühik. Ise oli ta alles jäänud tänu juhusele. Või siiski mitte. Tookord ei andnud pinginaaber teda üles. Ka Feliks mitte. Toosama Feliks, kes nende salaorganisatsiooni koosolekul, kus otsustati õhkida punaarmeelaste mälestusmärk Tähtvere pargis, Karl Tammanit kõigi ees argpüksiks nimetas.
„Kas peame tingimata nende eeskuju järgima? Nood sõdurid on samuti inimesed. Ja mälestuskivi on tuntud kunstniku tehtud.“ Feliks naeris põlglikult.
„Vabadussõja mälestusmärgid olid samuti kunstiteosed. Enamik neist Amandus Adamsoni tehtud, kui sa sellist nime mäletad.“
„Loomulikult polnud nende hävitamine õige tegu. Need skulptuurid oleks võidud deponeerida…“
„…või punase loosungiga kinni katta nagu Ferdi Sannamehe paljaste tissidega naised „Ateena“ kinos,“ katkestas teda Feliks. „Ära aja jama. Humanismil pole kohta pöördelistel ajaloohetkedel. Ütle parem otse välja, et sinust pole meest sellise töö juures.“
Asukoht teoses
lk 43–44
