Emajõe ääres elas kord mu sõber. Ta oli Dostojevski ja Andrejevi tõlkija ja ta nimi oli Aleksander Raid. Mulle sai osaks au tema latrisse istuda (ühtlasi ka Tuglase latrisse), kui olin oma vanemate surma järel teisel kursusel akadeemilise võtnud ja aastaks Tartusse tagasi läinud. Werneris valitses tollal väga range varjatud kord. Raid võttis kohe hommikul koha sisse ja istus, kuni boksi endaväärilisele üle sai anda. See oli veider, kohutav omamoodi... Punaprofessoreid sinna istuma ei võetud. Torpatsit lasti, Vaga, Vardit, kui ta vahel harva tuli. Ernitsat muidugi – talle ei keelanud keegi midagi...
Asukoht teoses
lk 314
