Minu lapsepõlve ajal elasid Tartus paljude teiste kummaliste, s.o. nõukogudelikku tänavapilti sobimatute, eelmisest ajalooperioodist pärit ja imekombel uuesti ajast murdmata jäänud väärikuse märkidega tüüpide seas Mari ja Tuui Koort, ema ja tütar. Mari, skulptor Jaan Koorti lesk, oli vana, poisikese silmis väga vana (räägin ikka enesest lähtuvalt). Tuui, skulptori tütar, oli keskealine, tark ja energiline daam, kunstiajaloolane, Tartu Kunstimuuseumi teadur ja paljude kunstnike hea sõber või tuttav. /---/
Nad kuulusid Lagle Israeli ja Mari Räägu sõpruskonda. Omamoodi rühmitusse, mis käis koos viimatimainitute korteris Tartu Kunstnike Majas – meist ülejärgmine uks. Sellesse kuulusid peamiselt Saksa okupatsiooni ajal Pallases käinud või kuidagi tolleaegse kõrgema kunstiharidusega seotud inimesed. Tartu Ülikooli üliõpilasi samast ajast (kunstiloolastest peale Tuui Koorti veel ka Niina Raid), mõned arstid samast generatsioonist, sõjaaegses Pallases maali õpetanud Alfred Kongo, Starkopfi ateljee kiviraidur Rudolf Volk, professor Vabbe poeg...
/---/
Väikeses köögis, justkui surutud ühiste mälestuste ja veendumuste kupli alla, istus igal õhtul paar-kolm külalist: all ateljees töö lõpetanud Lüüdia Vallimäe-Mark või Silvia Jõgever või minu ema, tihti väljaspoolt maja tulnud Tuui Koort, maalijatest veel Linda Kits-Mägi, vahel harva ka näiteks luuletaja Betti Alver.
Asukoht teoses
