Aovalged aknad. Üsna huupi hakkas...

Üsna huupi hakkas ta sammuma, mõtles vaid, et võib ju tagasi tulla. Keeras otse pahemale tuldud teed ja siis oli ees laia avarust küllalt, mille udust päike immitses jõudsasti läbi ja näitas vaid paremal pool madalamal tihedat udu, mis alles voogas, et õrnade narmastena tõusta ja haihtuda vastu kõrgemale tõusva majade rägastiku. Ees ja pahemal pool oli aga kõik peaaegu selge, paremal pool seisis valge sammastega hoone ja eespool olid majad juba kõrged, koguni kolmekordseid, ning siis oli seal heledas päikesepaistes midagi, millest Peeda hästi aru ei saanud, nagu kaks müüri, mis olid kanditud nagu alusmüüriga. Kui ta tükk aega seda oli tunnistanud, nägi ta paar inimest selle kahe müüri alt läbi kõndivat ja siis natuke aega hiljem üht hobust vankriga ja mõtles, et need on mingid väravad. /---/

Sellele teadmisele jõudis ta, kui oli astunud mõni paarkümmend sammu paremale udu sihis ja end leidis äkki vee ääres. Oli sõkutud ja sõidetud rada, mis viis vette. Siin vist ujutatakse hobuseid, mõtles Peeda. Natuke maad eemal paremal oli paar jämedat tulpa, ühe ümbert käis raske köis uttu ja kadus seal.

Peeda mõtles jalgu puhata, leidis rohukamara, millele istus ja laskis jalgel alla rippuda kallakult, mille alt jooksis vaikselt vesi. Kohati oli põhjagi näha, kuid see kadus väga järsku sinkjas-halli tumedusesse. Veel ujusid mõned kõrred, siis üks uppunud putukas, siis üks laastutükk paberilipaka küljes. Ja udu haihtus otse silmnähtavalt, udu seest teiselt poolt lähenes tume nelinurk ja kasvas parveks, millel oli viis naist ja üks köitpidi sikutav mees. Naistel olid suured korvid kaasas, ühel koguni käru... /---/

Vahepääl oli udu jõelt läinud, majade aknad ja vastaskallas peegeldusid vastu. Sellest veidi kõikuvast pildist lõikas läbi lootsik hoogsalt pärivett sõudva mehega. Lootsiku pärast ulatas üle paar õngevibu. Seal, kustpoolt ta tuli, peatus üks või teine paat kahe õngitsejaga. Need istusid võlvistiku lähedal, millel nüüd seisid need kaks müüri, kust varem olid läbi läinud inimesed ja üks vanker. Nii et see oli sild. Ja sellest üle vooris nüüd inimesi kahele poole. Rasketest raudkivikampadest sild. Ilus sild. Ja oli säält nagu kuuldagi vankrite kolinat üle kivide, kuigi seda heli kostis nüüd juba igalt poolt. Linn hakkas häälitsema üha tugevamini. Selja taga, kuhu Peeda oli jätnud saianaised, oli kuulda hõikeid, naeru, nõõtamist, vandumist ja ikka jälle rataste veeremist. Üleval kõrgel tiirlesid ja riiriitasid piirpääsukesed ja üks linavästrik vibutas oma saba jõeäärsel mudal. Parv käis edasitagasi, tema taga oli näha tohutuid laevu, mis olid päält kaetud, ühel oli katuse sees luuk ja sellest tõusis suitsu. Mastid seisid nagu tikud püsti. Ja nende taga tõstis häält jäme vile.

Teosest
lk 197–198