Ja siis oligi Peeda Toomel. Oli Tähetorni juures, mis polnud mingi lustus, vaid klaaskatusega hoone, millel käis väär ümberringi. Ja olid laiad teed kõrgete puude all ja pinkidel nägi ta istumas ka mõnda maarahva inimest. Et ei olnud sugusi nõnda, nagu ei tohi. Ja mõni prillidega härra istus ja luges ja puude lehtede vahelt langes päikselaike lehekülgedele ja härra keeras lehekülgi nii, et ta oleks varjus. Ja Tähetorni juures oli näha lai linn kirikutega ja ühel tornil oli kell, mis lõi kaks korda. See kell aga näitas aegagi – oli parajasti pool kümme.
Peeda sammus laia teed mööda üle päikselaikude ja varjude üha edasi, sest seda tegid ka inimesed, keegi ei keelanud. Jõudis ühe sillani, kust võis vaadata uulitsale. Ja üks teine samasugune sild oli kahe suure valge hoone taga. Sealt tuli välja ja läks sisse valgeis riideis ja tanudega naisterahvaid, nii nagu Suuremõisa koka. Liiv krudises jalgade all. Paar poisikest ajasid seda teed mööda kumbki kollast ratast, panid nad pulgaga veerema. Nad keerasid varemete poole. Ja Peeda läks järgi ja nägi, et üks osa polnudki varemed, vaid korralikult aknad ees ja inimesi läks sisse. Oli kõik väga kõrge ja tühjade ülevalt teravate aknaaukudega, milledest läbi lendas tuvisid. Kõrgel üleval karjusid hakid ja õhk sumises mesilastest ja putukaist. Ümber nurga oli kohe järsk org, teiselpool orgu sõitis vankreid mööda teed. Pinke oli palju, igalpool istuti, enamasti mõni raamat käes. Ei tea, kas need valged hooned ongi see Suurkool? Kas need valged kokad keedavadki tudengeile süüa? Ei tea, kui läheks nüüd ka seda teist silda mööda, aga võib ära eksida.
Asukoht teoses
lk 200–201
