Nolken raamatukogus. Teeks nüüd akna...

Teeks nüüd akna lahti. Teeks? Teeks! Või ei… Raamatukogu, see Tartu ülikooli raamatukogu…

Kuidas ta sealt suudaks midagi leida? Sealt, kus ei oska kuskilt midagi küsidagi, kus katkematutes rivides kartoteegikapid paneksid ta pea ringi käima enne ning infovõrkude juhtmed keerduksid ta ümber enne ja riiulid langeksid ta üle kokku – miljonid köited sajatamas teda oma sadade avanevate lehtedega – enne, kui ta suudaks meenutada ühtegi otsingumärksõna peale armastuse. Ei seal, ta ei leiaks seal midagi, sest see kohutav kogu on nagu hiigelsuur, üle igasuguse mõõdu hauaplaat – valgest marmorist, kaetud hiidpisaratega, mis ei meenuta aga sugugi inimese, isegi mitte hiidnaise leinasadu…