Kappan kaugele. Vaade, mis avanes...

Vaade, mis avanes sõjakomissariaadi juurde jõudes, väärinuks geniaalse maalikunstniku pintslit, nii värvikas ja kummastav näis see juba eemalt vaadates. Trobikond kiilaspäiseid poisse, suur osa koos saatvate vanemate ja tütarlastega rüselemas või ka paigale tardunutena maja piirdetara taga tänaval või siis komissariaadi uksest sisse-välja sõelumas; häbelikumad mehepojad olid siiski oma juustetuse mingi mütsilotiga varjanud. Nähtavasti olid kõik mu saatusekaaslased saanud enam-vähem sama õpetust, mida mulle jagas Valdek Paluvere: neid võis julgesti iseloomustada kui kaltsakakarja, kelle räbalapundarde taustal näis minu tagasihoidlik riietus lausa dändilik. Oli neid, kes joobnult ringi kakerdasid, ja teisi, kes avalikult pudelist lisa trimpasid. Ning olid juba nii palju uljust kogunud, et lärmasid nagu jaksasid. Mulle meenus aasta tagasi Vastseliinas nähtu – kõigest hoolimata tundus siinne „seltskond” siiski kuidagi optimistlikum ja lustakam.
Teosest