Kappan kaugele. See esimene ülesanne...

See esimene ülesanne oli nimelt „Vanemuise” teatri varemete ülesmõõtmine – ilmselt peeti sellal veel teatri enam-vähem sõjaeelsel kujul ülesehitamise plaane. Aga kui varemete seisukorrast taheti veel sel aastal ülevaadet saada, siis oli meie tööks ka viimane aeg. Oma mõõdistustööd tegimegi kaks viimast päeva lumesajus, mis muutis tingimused lausa eluohtlikeks.

Ega need varemgi kuigi hõlpsad ei olnud, ma ei liialda, kui seda tööd oma latiposi-karjääri kõige keerulisemaks nimetan. Pärast teatrihoone hävimist ei olnud keset linna paiknevate varemetega jõutud veel midagi olulist ette võtta. Seda riiklikul tasemel – „vabatahtlikud” olid ilmselt hoone säilinud osa juurest minema kandnud kõik, mida vähegi viia andis.

Hiljem oli varemete vahel peale hakkide, tuvide, sisalike ja veel mitmesuguste elusolendite – ärgem unustagem rotte! – pesitsenud või ka pidu pidanud või lihtsalt ennast ihulistest hädadest kergendamas käinud vägagi suur hulk linnakodanikke. Oma kohalejõudmise olid võidukalt müüri- ja seinasäilmetele jäädvustanud ka „vabastajad”: vähemalt tosinas kohas võis lugeda kirju „Min net” ja tuntud kolmetähelist „võrrandit”.
Asukoht teoses