Peahoone pööning, katusealune, võinuks küll kuuluda mis tahes hoonele, kus asukatel ülemisest korrusest ülespoole naljalt asja ei ole. Arvatavasti tänu korrektselt järgitavatele tuletõrje-eeskirjadele ei olnud sinna kuhjatud kuigi palju koli, küll olid selle märgistanud alalised asukad hakid, tuvid ja mõned kassid. Pööningu mõõdistamine osutus meie töö kõige ebameeldivamaks osaks. Oli külm, tuul tõmbas ja taas tuli turnida mitmesuguste puittarindite rägastikus. Ainuke huviäratav ruum – ja vist üldse pööningu ainuke nelja seinaga ümbritsetud ruum – oli kartser, mille värvikat ajalugu meil oli rõõm kuulda komandandi käest, kes ka ilmse rõõmutundega sellest jutustas. Muidugi ei olnud sellal veel kartseriruumi korrastamiseks midagi ette võetud, kuid pööningult tõin igatahes kaasa mulje, et kunagine kartserisse paigutamine oli tudengile rohkem auasi kui tõsiseltvõetav karistus.
Asukoht teoses
lk 61
