Taaralinn, kõige põhjalikumalt minu iseloomu vorminud ja saatust suunanud paik, muutub ise väga aeglaselt ja hoomamatult, kuid ta siiski muutub. Kuidas saakski see teisiti olla linnas, millele annavad ilme siin haritlasteks kujunevad noored. Linn annab neile lugupidamise traditsioonide ja kultuuri järjepidevuse vastu, saades ise osa nende silmapiirilammutamise õhinast, tarmust ja ka trotsist. Selles imepärases, kõigi siin täisikka jõudnute hinge sügava jälje vajutanud linnas elavad rahumeeli kõrvuti väikekodanlik, vähenõudlik töökus ja hubasusetaotlus, tõusiklik enesenäitamisvajadus, akadeemiline, tark väärikus ja noor, anarhistlikuvõitu tahe teha kõike uuesti, omamoodi ning ilmtingimata paremini.
Tartu imetlust umbkaudu selliselt resümeerides sammusin südalinna, jätnud oma reisivarustuse bussijaama hoiuruumi. Tundsin nälga, olin aga rännakul juba niivõrd metsistunud, et söandasin isu ja janu kustutamiseks astuda vaid „Õlletaresse”, Tartu kõige kõikesallivamasse toidumajja.
Tartu imetlust umbkaudu selliselt resümeerides sammusin südalinna, jätnud oma reisivarustuse bussijaama hoiuruumi. Tundsin nälga, olin aga rännakul juba niivõrd metsistunud, et söandasin isu ja janu kustutamiseks astuda vaid „Õlletaresse”, Tartu kõige kõikesallivamasse toidumajja.
Asukoht teoses
lk 37
