Saabus kolmapäev, mil härra Paul tavatses külastada oma vana sõpra härra Plumbumit, et puhuda temaga, nagu ikka, paar sõna juttu vanadest tornikelladest. Härra Paul jalutas Tähe tänavalt Lev Tolstoi tänavale, Lev Tolstoi tänavalt Linda tänavale ja sisenes majja nr. 6. Korter nr. 8 ukse taga pühkis ta matil jalgu ning koputas vihmavarjuga uksele. Koputas veel korra ja ühe korra veel, aga talle ei avatud.
„Pole kodus. Imelik lugu.“
Õnneks teadis härra Paul sealsamas lähedal elavat lätlasparun Kaspar Jančist, kes kaugsõidulaevadele imeosavalt purjesid kokku õmbles. „Lähen siis õige tema poole,“ otsustas ta. Lätlasparun elas Linda tänava otsatornis ja tema juurde pääses ainult laeluugi kaudu. Härra Paul koputas vihmavarjuga terve otsatorni põhja läbi, hõikas „labvakar“ ja „lūdzu“, aga miski ei aidanud. Lätlasparunit polnud lihtsalt kodus.
Siis jalutas härra Paul Linda tänavalt Sõbra tänavale ja sealt Kuu tänavale, kus teadis elavat üht punapäist tütarlast. See tütarlaps võis hüppenööriga otse hommikust õhtusse hüpata, mistõttu härra Paul küll pisut kartis temaga kohtumist. Ja seetõttu ohkas ta päris kergendatult, kui ilmnes, et hüppenööritüdrukut pole samuti kodus.
„Mis siis ikka, lähen õige Peeter Linnukesele külla,“ otsustas härra Paul, „tema on ikka kodus…“ – sest tõepoolest, Peeter Linnuke oli selline mees, kes veel mitte kunagi kodust polnud lahkunud, isegi siis mitte, kui tema maja maani maha põles – aga täna polnud teda ka kodus.
„Appi!“ oleks härra Paul nüüd tahtnud hüüda. „Kuhu nad ometi kõik kadunud on?“
Ta mõtles juba küllaminemisest üldse loobuda, ent siis meenus talle veel keegi.
„Jah, tema poole ma lähengi. Pealegi pakutakse seal alati sooja puljongit.“
Härra Paul hõõrus kena mõtte peale rõõmsalt käsi ja keeras end kannapeal ringi. See mees, kelle juurde ta end külla minema sättis, elas ülejäänud inimestest täpselt kolmsada kuuskümmend kraadi vasakul. Siis, jalutanud veel nii umbes pool kilomeetrit mööda kitsaid agulitänavaid edasi, koputas ta härra Pauli uksele. Kuid täna polnud tedagi kodus.
„Mis ma küll nüüd peale hakkan?“ küsis härra Paul endalt kerges meelepahas. Ja kehitas vastuseks õlgu. Ei osanud ta enam midagi peale hakata. Astus lihtsalt tänavale ja seisis seal, pingsalt millegi üle järele mõeldes. Siis pomises ta endale midagi nina alla, avas vihmavarju ning jalutas aegamisi ööpimedusse.
