Oli kord... Eestlaste nõrkus Tartu...

Eestlaste nõrkus Tartu linna elus – nagu ka teiste linnade ja isegi maa elus – ei olenenud siiski niipalju nende vilumatusest ühiste asjade ajamisel ja korralduste puudustest kui m a j a n d u s l i k u s t nõrkusest. Kauplemine, välja arvatud vürtspoed, trahterid, õllepoed ja harva mõni üksik koloniaalkauplus, väike pagar, raamatukauplus ja mõni muu väike äri, oli täiesti sakslaste ja venelaste käes. Kaubahoovi nimetati „Vene poodideks” peamiselt küll selle tõttu, et nad olid suures enamuses venelaste käes, üksikud ka sakslaste käes. Eesti kaupmehi ei leidunud tol ajal mäletatavasti mitte ühtki. Peale selle oli veel mujal, eriti Suurel turul, vene kauplusi, nagu Bokovnev – vanimaid ärisid Tartus, – Popov, Goruśkin, Kazarinov, Beznossov, Semilarski ja Jekimov, Maslov, Perlov ja siis hulk suuri saksa ärisid, nagu Brock, Musso, Meister, Schramm, Hefftler, Pfeil, Frederking, Holsting, Heinrichson, Boening, Unger ja teised.

Tööstusettevõtteid oli Tartus vähe, kuid needki olid peaaegu eranditult sakslaste käes. Nii Wöhrmanni tubakavabrik, mida võiks märkida peale muu sellepoolest, et siin seati 1892. aastal sisse elektrivalgustus, mis oli esimene niisugune Tartus. Siin Frederkingi seebivabrik, Umblia lauavabrik.

Sakslaseks osutus ka Hackenschmidt, kellel oli suur riidevärvimis- ja villavabrik.
Rohkesti oli Tartus mööblitööstusi, kuid suurim nendest kuulus prantsuse nimega sakslasele Bandelier’le. Vähemate mööblitöökodade omanikke leidus ka eestlaste seas, nagu üldse ka iseseisvate käsitööliste hulgas, kuid need kõik ei suutnud muuta Tartu majanduselu saksalist ja venelist ilmet.
Teosest