Sigrid vahtis akna all istudes välja. Ta nägi kolme samasugust majakummutit paljude sahtlitega, nagu oli ta enda oma. Keset siseõue troonisid kuninglikud prügikonteinerid. Need olid jälgitavad ümberringi akendest ja moodustasid ühiselu keskpunkti. Sigrid tundis sagedasemaid prügitoojaid, tal olid oma lemmikud ja antipaatiad. Üks kena tüdruk oli tal Sinisetäpiline, kuna siniste täppidega kleidis oli ta esmakordselt meelde jäänud. Üks noorik oli Kõversuu, üks oli Limbakas, üks Rullidega Proua. Üks mees oli Õllekõht, üks oli Tuhvlialune, üks oli Direktor. Tuleku suuna järgi oli arvata, millises sektsioonis keegi elab. Prügipangede järgi võis tundma õppida ka teisi perekonnaliikmeid. Nii tundis Sigrid majarahvast üsna hästi, ehkki ta kunagi väljas ei käinud. Siit ülevalt oli pange sisugi näha, kui tooja selle korraks maha pani, et vaba konteinerit leida. Mõned tõid palju kuivanud leiba, teised peamiselt paberit. Mõni pidi prüginõud kepiga udjama ning vastu konteinerit kloppima, teisel oli kõik paberisse pakitud. Igamehe iseloom ja elulaad oli prügitoomise viisist aimata.
Asukoht teoses
lk 160–161
