Linn oli palju teisemaks läinud sellest ajast, kui ta alles vabalt ringi liikus. Kahju, et pidi üsna jala ette vaatama, asfaldiaukude ja igasugu rämpsu pärast, ta oleks meelsasti vahtinud kui laps ette ja taha ja kõrvale ja üles.
Ta pani tähele maju ja inimesi ja autosid, nagu poleks neid enne näinud või ei näeks neid enam iial. Kui keegi noormees talle rindu jooksis, sest tema ei saanud küllalt kärmesti eest ära, naeris ta heledasti nagu laps, kes kena koerusega hakkama saanud.
Ilus, ilus oli see linn, ilusad tema inimesed.
Asukoht teoses
lk 129
