Kajakas patrullib Annelinna tuhkhallide paneelkorpuste vahel. Ta kraaksub nagu vares, ahnitseb nagu harakas ja kakleb nagu turuvarblane – see vabadelt meredelt sisselennanu, see hõlbuelu otsija, see allakäinud element. Korraga märkad muudki loomuvastast: prügikastid vahutavad üle, asfalt venib nagu näts, tuul ajab mullutalvist libedaliiva ühest kohast teise. Siin Tartu mustamäel igatsed äkitselt Musta mere järele. Suurelamute läppunud hingeõhus tunned puudust suure vee soolasest kargusest, ärahõõrutud tolmuses muruvaibas viirastuvad looduse stiihia värvid, liftikolinas kuuled laine hingamise rütmi. Su mereigatsus kasvab läbi rinna nagu võilill läbi mustkatte. Ära siit, ära! Sa pöörad otsa ümber ja rüüstid ametiühingusse tuusikuid kauplema.
Asukoht teoses
