Nutt jäi pooleli. Hingekõris on lahtisulatamata raske kamakas. Leian end vee ääres seismas. Vuhvatab isapardi tiivasulgede sinivalus läigatus, see tundub nagu varase lapsepõlve mälestus, katkendlik ja ebaloomulikult kirgas. Ilm on päikest täis, aga see valgus on veidralt madal ja plass nagu teatris. Üks tobe tuvi piirab mind järelejätmatult, ju ta arvab, et mul on kavatsus teda toita, kui ma juba siin seisan. Temas võitlevad ettevaatlikkus ja pealetükkivus, ta oletab, et Maudi-sugusel võiks tükk leiba koolikotis olla, kui tal juba kott kaasas on. Ei, Maudil ole midagi, mitte kõige kröömikesematki, Maud ise ka päev otsa söömata.
Asukoht teoses
lk 103
