Liivakõrbeks tallatud haljasalaribal tunglesid korgitõbised ümber õllekioski nagu mesilassülem ümber ema. Tähti oli siit alati pead pööramata mööda tuisanud: hästikasvatatud naine teeb sündsusetut mitte märkamaks. Ajakirjanik seda ei tohiks, ajakirjanik koguni peaks seisatuma ja kindlaks tegema, mis see õieti on, millest linnaisadki pilku maha lüües mööda käivad või õigemini mööda sõidavad. Tähti jäigi seisma, pilt sellest ei muutunud, lakardid parandasid jutuga maailma ja õllega pead. Nad tammusid, istusid, kükitasid, tõuklesid, seisid troppis, nad mörisesid, jorisesid, filosofeerisid, kulistasid, soristasid, tatistasid, nad haisesid ja lehkasid. Üleväetatud maapind tungis läbi sireliheki otse võrktara alla, mille taga turnimispuudel mängis lasteaia viies rühm, silmad pärani elu näitelava poole, kus etendus käis vaheaegadeta, kuni pimedus eesriide ette tõmbas. Siis tuikus ja kakerdas piidevintis seltskond laiali kodudesse või kuhu. Tähti ei osanud kujutleda, millised pidid need naised olema, kes seda päevast päeva lasid meeldida.
Asukoht teoses
lk 105
